Indoneesia peaminister: Ajalugu, nimekiri ja praegune valitsus.

Paljud inimesed kogu maailmas mõtlevad Indoneesia peaministri kohta ja selle üle, kas see ametikoht on tänapäeval veel olemas. Sellest artiklist leiate selge vastuse sellele küsimusele ning üksikasjaliku ülevaate Indoneesia peaministrite ajaloost, nende rollist ja sellest, kuidas riigi valitsus praegu tegutseb. Uurime peaministri ametikoha tekkimist, esitame täieliku nimekirja ametis olnud isikutest ja selgitame, miks see ametikoht lõpuks kaotati. Lõpuks mõistate Indoneesia poliitilise süsteemi arengut ja peamisi erinevusi varasemate ja praeguste juhtimisstruktuuride vahel.

Kas Indoneesias on täna peaminister?

Kiire vastus: Indoneesias ei ole täna peaministrit. Valitsusjuht ja riigipea on Indoneesia president.

• Praegune valitsusjuht: President (mitte peaminister)
• Levinud väärarusaam: Mõned inimesed arvavad ekslikult, et Indoneesias on endiselt peaminister, kuid see ametikoht kaotati 1959. aastal.

Küsimust "Kes on Indoneesia peaminister?" küsitakse sageli, eriti nende poolt, kes ei ole riigi poliitilise ajalooga kursis. Alates 2024. aastast toimib Indoneesia presidendisüsteemi alusel ning presidendil on nii täidesaatvad kui ka tseremoniaalvolitused. Praegu ei ole Indoneesias peaministrit ja kogu täidesaatev võim on presidendi käes, kelle valib rahvas. See on peamine erinevus parlamentaarsetest süsteemidest, kus peaminister on valitsusjuht. Indoneesias täidab president mõlemat rolli, mis muudab peaministri ametikoha tänapäeval iganenuks.

Neile, kes otsivad Indoneesia peaministri nime või mõtlevad Indoneesia peaministri kohta aastal 2024, on oluline märkida, et seda ametit ei ole enam olemas. Viimane isik, kes oli peaminister, tegi seda enam kui kuus aastakümmet tagasi ning sellest ajast alates on president olnud ainus täidesaatva võimu juht.

Peaministri ajalugu Indoneesias (1945-1959)

Indoneesia peaministri ajaloo mõistmiseks on vaja vaadata tagasi riigi iseseisvuse algusaastatesse. Pärast iseseisvuse väljakuulutamist Hollandi koloniaalvõimust 1945. aastal moodustas Indoneesia ajutise valitsuse, et juhtida üleminekut enesevalitsusele. Selle kujunemisperioodi jooksul loodi peaministri ametikoht, et aidata juhtida uut riiki ja juhtida igapäevast valitsemist.

Aastatel 1945-1959 põhines Indoneesia valitsus parlamentaarsel süsteemil. President oli riigipea, peaminister aga valitsusjuht, kes vastutas kabineti juhtimise ja poliitika elluviimise eest. See struktuur oli mõjutatud nii Madalmaade kui ka rahvusvahelistest mudelitest, mille eesmärk oli tasakaalustada võimu ja tagada tõhus juhtimine poliitilise ebakindluse ja riigi ülesehitamise ajal.

Peaministri roll oli eriti oluline iseseisvuse algusaastatel, kui Indoneesia seisis silmitsi sisemiste probleemide, piirkondlike ülestõusude ja vajadusega ühendada mitmekesine saarestik. Peaminister tegi tihedat koostööd presidendi ja parlamendiga, et lahendada neid probleeme, võtta vastu uusi seadusi ja juhtida riiki läbi esimeste aastate iseseisva riigina. Aja jooksul viisid poliitiline ebastabiilsus ja sagedased valitsusvahetused siiski aruteludeni parlamentaarse süsteemi tõhususe üle, mis lõppkokkuvõttes viisid 1959. aastal põhiseaduse olulise muutmiseni.

Peaministri roll ja volitused

Ajal, mil Indoneesias oli peaminister, oli sellel ametikohal märkimisväärne vastutus. Peaminister oli valitsusjuht, kes juhtis kabinetti ja teostas järelevalvet täitevvõimu igapäevase tegevuse üle. See hõlmas õigusaktide ettepanekute esitamist, ministeeriumide juhtimist ja Indoneesia esindamist diplomaatilistes küsimustes koos presidendiga.

Peaministri volitused ei olnud siiski absoluutsed. Võimu jagati presidendiga, kes jäi riigipeaks ja kellel oli õigus nimetada peaminister ametisse või vallandada ta ametist. Peaminister oli aruandekohustuslik parlamendi (Dewan Perwakilan Rakyat) ees, kes võis oma toetuse tagasi võtta ja kabineti tagasi kutsuda. See süsteem oli sarnane teiste parlamentaarsete demokraatiate omaga, kus peaministri võim sõltus seadusandliku kogu usalduse säilitamisest.

Näiteks võttis valitsus peaminister Sutan Sjahriri ajal kasutusele sellised olulised reformid nagu erakondade tunnustamine ja mitmeparteisüsteemi loomine. Kabineti ja poliitiliste liitude sagedased vahetused viisid aga sageli ebastabiilsuse juurde. President, eriti Sukarno ajal, sekkus mõnikord valitsuse asjadesse, rõhutades kahe ameti vahelist jätkuvat pinget. Selle ajastu jooksul vastu võetud märkimisväärsete seaduste hulka kuulusid varajased maareformi meetmed ja uue vabariigi alusinstitutsioonide loomine.

Indoneesia peaministrite nimekiri

Aastatel 1945-1959 oli Indoneesias peaministriks mitu isikut, mõned neist poliitilise ebastabiilsuse tõttu vaid mõned kuud. Allpool on esitatud kronoloogiline tabel kõigi Indoneesia peaministrite kohta, sealhulgas nende ametiaeg ja märkimisväärsed faktid:

Tähtsündmused: Sutan Sjahrir oli Indoneesia esimene peaminister, Djuanda Kartawidjaja oli viimane, kes seda ametit enne selle kaotamist pidas. Nende ametiajal toimusid olulised sündmused, sealhulgas võitlus iseseisvuse eest, esimesed riiklikud valimised ja Bandungi konverents, mis andis Indoneesiale liidripositsiooni liitlasvabas liikumises.

Märkimisväärsed peaministrid ja nende panus

Mitmed Indoneesia peaministrid jätsid riigi ajalukku püsiva jälje. Nende juhtimine kriisi- ja reformiaegadel aitas kujundada riigi poliitilist maastikku. Siin on kaks olulist näidet:

Sutan Sjahrir oli Indoneesia esimene peaminister ja silmapaistev intellektuaal. Ta mängis otsustavat rolli läbirääkimistel hollandlastega iseseisvuse algusaastatel ja oli oluline Indoneesia esimese parlamentaarse kabineti loomisel. Sjahriri valitsus edendas demokraatlikke väärtusi, sõnavabadust ja poliitiliste parteide moodustamist, pannes aluse Indoneesia mitmeparteilisele süsteemile. Hoolimata radikaalsemate rühmituste vastuseisust, aitas tema pühendumine diplomaatia ja mõõdukuse põhimõtetele stabiliseerida noort riiki.

Ali Sastroamidjojo oli kaks ametiaega peaminister ja on kõige paremini tuntud 1955. aasta Bandungi konverentsi korraldajana, mis tõi kokku Aasia ja Aafrika liidrid, et edendada koostööd ja astuda vastu kolonialismile. See sündmus tõstis Indoneesia staatust maailmaareenil ja aitas kaasa liitlasvabade riikide liikumise loomisele. Ali juhtimisel viidi ellu ka olulisi sotsiaalseid ja majanduslikke reforme, kuigi tema valitsus seisis silmitsi nii sõjaväe kui ka poliitiliste konkurentide väljakutsetega.

Teiste märkimisväärsete peaministrite hulka kuuluvad Mohammad Hatta, kes oli iseseisvuse peamine arhitekt ja kellest sai hiljem asepresident, ning Djuanda Kartawidjaja, kelle Djuanda deklaratsiooniga kehtestati Indoneesia territoriaalveed ja mis on endiselt riikliku suveräänsuse nurgakivi. Need juhid aitasid oma saavutuste ja vastuolude kaudu määratleda Indoneesia esimesi aastaid iseseisva riigina.

Miks kaotati peaministri ametikoht?

Peaministri ametikoha kaotamine Indoneesias oli 1950. aastate lõpus toimunud oluliste poliitiliste ja põhiseaduse muudatuste tulemus. Aastaks 1959 oli parlamentaarne süsteem toonud kaasa sagedased valitsusvahetused, poliitilise ebastabiilsuse ja raskused tõhusate õigusaktide vastuvõtmisel. President Sukarno, kes oli mures riigi suundumuste ja järjestikuste kabinettide suutmatuse pärast säilitada stabiilsust, otsustas võtta otsustavaid meetmeid.

President Sukarno andis 5. juulil 1959 välja dekreedi, millega ta saatis laiali olemasoleva parlamendi ja taastas 1945. aasta põhiseaduse, mis ei näinud ette peaministrit. See samm tähistas parlamentaarse süsteemi lõppu ja selle algust, mida hakati nimetama "juhitavaks demokraatiaks" Uue süsteemi kohaselt koondati kogu täidesaatev võim presidendi kätte, kellest sai nii riigipea kui ka valitsusjuht.

Üleminek presidendi süsteemile ei olnud ilma vastuoludeta. Mõned poliitilised rühmitused ja piirkondlikud liidrid olid võimu koondamise vastu, kartes, et see õõnestab demokraatiat ja viib autoritaarsuseni. Toetajad väitsid siiski, et tugev presidentuur oli vajalik, et säilitada riigi ühtsust ja lahendada Indoneesia ees seisvaid probleeme. Peaministriameti kaotamine oli pöördepunkt Indoneesia poliitilises ajaloos, mis kujundas tänaseni kehtiva valitsusstruktuuri.

Kuidas töötab Indoneesia valitsus praegu?

Täna toimib Indoneesia presidendisüsteemis, kus president on nii riigipea kui ka valitsusjuht. See struktuur on määratletud 1945. aasta põhiseadusega, mis taaskehtestati 1959. aastal ja mida on seejärel muudetud demokraatlike institutsioonide tugevdamiseks ja võimude lahususe selgitamiseks.

President valitakse otse rahva poolt viieks aastaks ja ta võib olla ametis maksimaalselt kaks ametiaega. President nimetab ametisse ministrite kabineti, mis juhib erinevaid valitsusasutusi, kuid need ministrid vastutavad presidendi, mitte parlamendi ees. Asepresident abistab presidenti ja võib presidendi töövõimetuse või tagasiastumise korral asuda tema kohale.

Indoneesia seadusandlikku võimu esindavad Rahvakogu (MPR), mis hõlmab piirkondlikku esindusnõukogu (DPD) ja rahvaesindusnõukogu (DPR). Kohtusüsteem on sõltumatu, kõrgeimate õigusasutustena tegutsevad ülemkohus ja konstitutsioonikohus.

• Vana süsteem (1945-1959): Parlamentaarne demokraatia, mille valitsusjuhiks on peaminister ja riigipeaks president.
• Praegune süsteem (alates 1959. aastast): Presidendi süsteem, kus presidendil on nii täidesaatev kui ka tseremoniaalne võim.

Kiirfaktid:

• Indoneesias ei ole peaministrit.
• President on peamine täidesaatev ja ülemjuhataja.
• Kabineti nimetab ametisse president ja selle suhtes ei kohaldata parlamendi usaldushääletust.
• Olulisemad otsused teeb president koos ministrite ja nõustajate panusega.

See süsteem on taganud suurema stabiilsuse ja selgemad volitused, mis on võimaldanud Indoneesial arendada demokraatiat ja juhtida oma mitmekesist ühiskonda tõhusamalt.

Korduma kippuvad küsimused

Kes on Indoneesia peaminister?

Indoneesias ei ole peaministrit. Riiki juhib president, kes on nii riigipea kui ka valitsusjuht.

Kas Indoneesial on 2024. aastal peaminister?

Ei, Indoneesial ei ole 2024. aastal peaministrit. See ametikoht kaotati 1959. aastal ja president on ainus täidesaatev juht.

Kes oli Indoneesia esimene peaminister?

Sutan Sjahrir oli Indoneesia esimene peaminister, kes oli ametis 1945. aasta novembrist kuni 1947. aasta juunini iseseisvuse algusaastatel.

Milline on Indoneesia praegune valitsemissüsteem?

Indoneesias on kasutusel presidendisüsteem, kus president on nii riigipea kui ka valitsusjuht, keda toetab ministrite kabinet.

Miks kaotati Indoneesias peaministri ametikoht?

Peaministri ametikoht kaotati 1959. aastal poliitilise ebastabiilsuse ja ülemineku tõttu presidendi süsteemile, mis koondab täidesaatva võimu presidendile.

Kes oli Indoneesia viimane peaminister?

Djuanda Kartawidjaja oli Indoneesia viimane peaminister, kes oli ametis aastatel 1957-1959, enne kui see ametikoht kaotati.

Kuidas valitakse Indoneesia president?

Indoneesia presidendi valib rahvas otse viieks aastaks ja ta võib olla ametis maksimaalselt kaks ametiaega.

Millised on peamised erinevused Indoneesia vana ja praeguse valitsemissüsteemi vahel?

Vanas süsteemis oli parlamentaarne demokraatia koos peaministriga, samas kui praegune süsteem on presidentaalne, kus presidendil on kõik täidesaatvad volitused.

Kas on olemas nimekiri kõigist Indoneesia peaministritest?

Jah, Indoneesias oli aastatel 1945-1959 mitu peaministrit, sealhulgas Sutan Sjahrir, Mohammad Hatta, Ali Sastroamidjojo ja Djuanda Kartawidjaja.

Kokkuvõte

Indoneesia peaministrite ajalugu peegeldab riigi teekonda koloniaalvalitsusest iseseisvuse ja kaasaegse demokraatia saavutamiseni. Kuigi Indoneesias oli kunagi peaminister valitsusjuhina, kaotati see ametikoht 1959. aastal presidendi süsteemi kasuks. Tänapäeval juhib riiki president, keda toetavad kabinet ja demokraatlikud institutsioonid. Selle arengu mõistmine aitab selgitada, miks tänapäeval ei ole Indoneesias peaministrit, ja toob esile Indoneesia ainulaadse tee oma valitsuse kujundamisel. Neile, kes on huvitatud poliitilisest ajaloost või päevakajalistest küsimustest, pakub Indoneesia kogemus väärtuslikku teavet stabiilse ja ühtse riigi ülesehitamise probleemide ja võimaluste kohta. Uurige lähemalt, et saada rohkem teavet Indoneesia rikkaliku poliitilise pärandi ja selle jätkuva arengu kohta elujõulise demokraatliku riigina.